25.novembril süütame taas koduakendel tuled

  

Just  hingedepäeval ,02.novembril  aluatas oma  tegevust Pärnu naiste varjupaik , mis on juba üheksas Eestis .

Varjupaiga eesmärgiks on võitlus naistevastase vägivalla erinevate vormidega (füüsiline, psüühiline, seksuaalne, majanduslik, vaimne), vägivallariskide ennetamine ning vägivalla ohvrite toetamine. 

Eesti riigi kohustus on tagada oma kodanike turvalisus. Tänases meie ühiskonnas kannatavad siiski paljud naised   lähisuhtevägivalla all . Politsei andmetel registreeritakse   Lääne regioonis keskmiselt 2,3 perevägivallajuhtumit päevas, neist 1,1 Pärnust. Selle probleemi  likvideerimiseks loodigi  vabatahtliku kodanikualgatusena   mtü Pärnu Naiste Varjupaik. Seejuures on järgitud  Euroopa Nõukogu soovitusi, mille kohaselt on vajalik tagada minimaalselt üks koht naiste varjupaigas iga 7500 elaniku kohta. Meie varjupaigas ongi minimaalselt  12 voodikohta.

Lisaks ajutisele elamispinna pakkumisele meie  töötajad ka nõustavad naisi, andes juhiseid , kuidas keerulises olukorras juriidiliselt edasi toimida, et väljuda edukalt vägivallaringist.

Hoolimata mõiste neutraalsusest on lähisuhtevägivald peaaegu alati sooliselt spetsiifiline kuritegu, kus vägivallatsejaks on mees ja ohvriks naine. Lähisuhtevägivald on igasugune lähisuhetes esinev väärkohtlemine ja vägivald, kus kasutatakse võimu (füüsilist, vaimset, materiaalset)  ning kontrolli teise isiku või isikute üle, tekitades neile füüsilist ja/või emotsionaalset kahju. Lähisuhtevägivald   leiab aset eraelus, enamasti inimeste  vahel, kes on omavahel lähisuhtes,  veresuguluses või seaduslikult  seotud. Lähisuhtevägivalla all  võivad kannatada nii naised, mehed  kui lapsed.

Koostöös  Eesti Naisteühenduste Ümarlaua ja Eesti Naiste Varjupaikade Liiduga  oleme väljatöötanud meetmed, mille rakendamine naistevastase vägivalla tõkestamiseks meie hinnangul on esmavajalik.

1.Tuleb tagada naistevastase vägivalla ohvritele mõeldud tugi- ja abistruktuuride jätkusuutlik

 toimimine ja areng, mis tagaksid kogu riigi ulatuses ohvritele maksimaalse turvalisuse ja kaitse ning aitaksid vältida naiste  teistkordset ohvristamist.

2.Tuleb kohandada kriminaal- ja tsiviilõigust, sealhulgas kohtumenetlust, et tagada ohvrile kiire ja

 tõhus esmane kaitse ning samuti ohvri õiguste igakülgne kaitse menetlusprotsessis.

Kaaluda tuleks politseile õiguse andmist vägivallatseja koheseks kodust eemaldamiseks igasuguse vägivalla puhul, samuti laste elukoha määramisel olukordade välistamist, kus vägivald naise vastu jätkub lastega kohtumise või nende hooldamise sildi all.  Abielulahutusega ja laste hooldusõigusega seotud kohtumenetlustes tuleb vältida naiste  diskrimineerimist.

Lähenemiskeelu reaalne abi hetkel on Eestis puudulik, kuna vastavalt Kriminaalmenetluse seadustikule võimaldatud lähenemiskeeld ei toimi tõkendina. Vajalik on lähenemiskeeld, mis tagab faktilise, mitte aga de jure kaitse naistevastase vägivalla ohvritele. Faktilise lähenemiskeelu puudumise tõttu, mis tagaks ohvrile kohese reaalse kaitse, satub naine koheselt teistkordse ohvri staatusesse – st. koduta jäämine.  Seega tuleks läbi vaadata lähenemiskeelu määramine, mis väldiks naistevastase vägivalla ohvri teistkordset ohvristamist. Sellele puuduse Eesti õigussüsteemis on viidanud Euroopa Inimõiguste volinik Thomas Hammarberg oma raportis Eesti kohta 2007. aastal.

Kuna peresisese vägivalla puhul on iseloomulik vägivallategude kordumine pika aja jooksul, suurenev sagedus ja järjest tõsisemaks muutuv iseloom, mida on aga äärmiselt keerukas tõendada, siis on otstarbekas kaaluda eraldi perevägivalla kuriteo koosseisu sätestamist, mis   aitab tagada efektiivsemaid õiguslikke meetmeid naistevastase vägivalla vastu võitlemisel ning ohvrite õiguste tagamisel.

Vägivallatseja ja ohvri huvide konflikti korral tuleb eelistada ohvri õiguste kaitset. Selleks tuleks tagada juhul,  kui kohtus tunnistamine võib mõjuda kahjulikult ohvri psüühikale (aga vägivalla, eriti seksuaalvägivalla juhtumite puhul on see enamasti nii), vägivalla ohvrile võimalus mitte kohtusse ilmuda, st  salvestatud tunnistuste võimalusi.  Arvestada tuleb Euroopa Kohtu praktikat ning tagada, et ohvri abistamine ei sõltuks ohvri valmisolekust tunnistada. Rõhutades ohvri tunnistuse vajadusele kohtumenetluse käigus asetub õigussüsteem ohvri teistkordse ohvristamise situatsiooni, millega  nõuab ohvrilt kuriteo toimepanemise tõestamist. Selline Eestile omane kohtumenetlus eristab tõendamist: nt tänaval varguse ohvriks langenu ei pea kohtumenetluses teistkordselt tõestama, et temalt varastati. Perevägivalla ohver on seega Eestis seatud menetlustoimingute tõttu raskemasse olukorda, kui nt varguse või röövimise ohver. Selliselt ohvreid eristades on Eesti loonud väga omamoodi õigussüsteemi, mis faktiliselt raskendab naistevastase vägivalla ohvrite olukorda ning on vastuolus rahvusvahelise inimõiguste alaste dokumentidega.

Kaaluda tuleks vägivalla ohvritele kompensatsioonimehhanismide loomist, milleks vajalikud ressursid tuleksid esialgu riigilt, kes nõuab need hiljem sisse vägivallatsejatelt. Eriti oluline on see perevägivalla juhtumite puhul, kus ohver vajab kohest hüvitist vältimaks  sõltumist vägivalla toimepanijast.

3. Tuleb tõsta avalikkuse teadlikkust  ning harida lapsi ning noori, lülitades soolise võrdõiguslikkuse ja  inimõiguste temaatika kõigi kooliastmete õppekavadesse. Õpetada kõiki pedagooge integreerima soolist võrdõiguslikkust  õppeprotsessi.

Tagada, et nii poisid kui tüdrukud saaksid sellise põhihariduse, kus neile ei suruta peale sotsiaalseid ja kultuurilisi stereotüüpe, eelarvamusi ning sugupoolte traditsioonilisi rolle ning kus neile õpetatakse enesekehtestamise oskusi,  pöörates erilist tähelepanu koolis raskusi kogevatele noortele.

Toetada seksuaalharidusprogramme, mis seavad esiplaanile soolise võrdõiguslikkuse ning vastastikuse austuse.

Korraldada kampaaniad, võitlemaks levinud sooliste stereotüüpidega, sealhulgas naistevastast vägivalda õigustavate hoiakutega.

Korraldada teavituskampaaniaid, juhtimaks avalikkuse tähelepanu meeste poolt naiste suhtes toimepandud vägivallale,  rõhutades,  et mehed peaksid vastutama oma tegude eest ning julgustama mehi analüüsima ning lammutama vägivalla mehhanisme ning võtma omaks teistsuguseid käitumisviise.

4. Tuleb kindlustada naistevastase vägivallaga tegelevate spetsialistide eriväljaõpe, tagades inimõiguste, soolise võrdõiguslikkuse ja  naistevastase vägivalla teemade lülitamise nii juristide, politseinike, sotsiaaltöötajate, meedikute, psühholoogide, pedagoogide jt vägivalla ohvritega kokku puutuvate spetsialistide baaskoolitusse kui täiendkoolitusse.

  1. Tuleb tagada tasuta anonüümse kriisitelefoni teenuse ööpäevaringne kättesaadavus vägivalla ohvritele ja inimestele, kes vägivallaga kokku puutuvad või keda vägivald ähvardab.

  1. Tuleb käivitada naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks võrgustik, kus võrdsel positsioonil oleksid esindatud nii ohvreid abistavad kui neid esindavad MTÜd, riigisektori organisatsioonid ja teadusasutused, ning tagada selle toimimiseks vajalikud ressursid. Nimetatud võrgustikule saaks anda ametlikud volitused naistevastase strateegia elluviimist jälgida ja esitada selle täiendamiseks ettepanekuid.

Vastavad ettepanekud on edastatud Justiitsministeeriumile,  aga seni kuni juristid paragrahve väänavad süütame meie taas rahvusvahelisel naistevastase vägivallaga võitlemise päeval,

25. novembril  õhtul koduakendel küünlad näitamaks solidaarsust lähisuhte vägivalla all kannatajatega.

24 tundi on avatud Pärnu naiste varjupaiga telefon  53 98 16 20