Jah, härra justiitsminister

Jah, härra justiitsminister!

http://www.parnupostimees.ee/?id=321156 02.10.2010

Riigikogu sügisene esimene istungipäev andis ainest  imestuseks ja hämminguks, kui  härra justiitsminister Rein Lang vastas  kevadel 11 riigikogulase esitatud arupärimisele,  mis puudutas lähisuhtevägivallaga seotud probleeme Eesti seadusandluses ja üldise ühiskondliku hoiaku kujundamises.

 

Esimene varjupaik lähisuhte vägivalla all kannatavatele naistele loodi Euroopas  1972 aastal Londonis, Eestis 2002.a.   2008.a.  andmeil on varjupaiku naistele Euroopas kokku  2069.

 

ÜRO piinamisvastane komitee, inimõiguste komitee ja naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee on kõik juba 2000-ndate aastate algusest peale juhtinud tähelepanu sellele, et Eesti seadused ei kaitse naist perevägivalla eest. Eeskätt just sellepärast, et naistevastane vägivald ei ole meil seadustes eraldi defineeritud ja seda ei käsitleta kriminaalkuriteona. 

 

Peretüli võib lõppeda  õnnetusega

 

Peretülides saab igal aastal Eestis surma 4 , Norras 10 naist.  On  naiste elu Norras hullem?

Asi on tõlgendamises. Norra juriidiline käsitlus on range : perevägivalla toimumise kohta ehk kodu  nimetetakase koheselt kuritööpaigaks ja sellele järgneb kuriteo uurimine kogu oma reeglistikuga, mitte peretüli lahendamine. Asju nimetatakse mujal maailmas õigete nimedega. Lähisuhte vägivald  on seadusandluses  aksepteeritav termin ja statistika sellest tulenevalt ka õiglane.

Eestis , aga   vägivallatseja tapab tihtipeale kogemata, ettekavatsematult. Õnnetus. See, et mees on oma naise vastu korduvalt käe tõstnud, ei pea olema kohtu silmis mitte raskendavaks asjaoluks, vaid hoopiski õnnetuse selgituseks. Karistusseadustikus puudub termin „perevägivald“. Sõnum, mille seesugune praktika ühiskonda saadab, vastab iganenud patriarhaalsetele stereotüüpidele: perevägivald on aktsepteeritud ja kahe inimese vaheline asi ehk siis – peksa palju jaksad, aga jäta ellu!

Muu Euroopa ei arva, et demokraatlikus riigis võiks inimese vastu suunatud vägivald olla kellegi eraasi. Prantsusmaal näiteks peetakse vägivallatsemist pereliikmete ja intiimpartnerite kallal teistest juhtumitest raskemaks. Rootsi seadustes on naise väärikuse jäme rikkumine eraldi kuriteoliik: kui on ära kasutatud teise inimese haavatavust või korduvalt vägivallatsetud, määratakse karmimad karistused.

 

Justiitsminister Lang , aga zonglöörib osavalt teemaga  Riigikogu kõnetoolis. 13.septembri Riigikogu istungi stenogrammist selgub , et ministri arusaamade järgi on naiste põhiliste inimõiguste kaitsmine meestele diskrimineeriv ,  naistele suunatud vägivalla aksepteerimine kodeerib naistele abitust jne.

Erilist hämmingut valmistab stenogrammis toodud ministri järgmine tõekspidamine:“Võime oletada, et kui me tugevdame  naise kui ohvri kuvandit, võib juhtuda, et mehed tunnevad ühiskindlikku survet mitte teatada ohvriks langemisest ei meditsiinitöötajatele ega politseile, kartes, et neid seetõttu alaväärtuslikeks pidama hakatakse.“

Tõsi on, et  lähisuhtevägivalla ohverite hulgas on ka mehi, aga reeglina jääb peretülis füüsiliste näitajate poolt alati naine siiski nõrgemaks ja kannatajaks pooleks.  Meestele loodud varjupaigad Euroopas seisavad endiselt enamasti tühjana.

Härra Lang oma vastustes  loodab  naistevastase vägivalla vastu võitlemisel koostatavale perevägivalla arengukavale, aga mitte seadusete täiendamisele. Naistevastse vägivallaga võitlemise imevitsake – arengukava – näeb   ette ennetus- ja teavitustööd, õigusteadlikkuse suurendamist, naistevastase vägivalla ulatuse ja olemuse regulaarset kaardistamist, protseduurireeglite väljatöötamist ohvri tuvastamiseks ja abistamiseks, pakutavate teenuste analüüsi ja arendamist, lepitusmenetluse rakendamise analüüsi jne. Jah, härra justiitsminister, see kõik on vajalik, aga kas kõik see lahendab ikka füüsilise, vaimse, morralse , emotsionaalse, materiaalse ja seksuaalse vägivalla probleemid   meie kodudes? 

Kahjuks paneb minister oma vastustes Riigikogu liikmete küsimustele   ühte patta kõik vägivalla ja lähisuhtevägivalla ohvrid ja kõik ongi sassis nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Statistika andmetel siiski on lähisuhte vägivalla ohver iga 10-s Eesti naine. Eeldada võib , et see arv on kordades suurem, sest politsei poole pöördutakse alles viimases hädas.

Suured sammud

24.septembril  toimus Pärnu kolledziz  Pärnumaa-Buskerudi koostöökonverents „Vägivallale ei ole õigustust, mille peateema keskendus naistevastase vägivalla olukorrale Norras ja Eestis, seadusandluse võimalustele nendes riikides ning  vägivalla vähendamise  võimalustest norrakate kogemuste  ja eestlaste  esimestest sammudest sellel teel.

Konverentsil jäid kõlama järgmised tõed:

1.      Eesti ühiskonda võitluses lähisuhte vägivallaga,   võrreldes Norra arengutega selles vallas, saab võrrelda kui  arvelauda ja  arvuteid.

2.      Politsei  saaks lähisuhte vägivalla probleeme tõhusamalt lahendada, kui seadusandlus vastaks ühiskonna  vajadustele ja Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjoni nõetele.

3.      Lähisuhte vägivalla teema peab saama üldisema ühiskondliku kajastuse meedia, avalikkuse, kodanikeühenduste  ja  poliitikute  poolt.

4.      Lähisuhte vägivalla vähendamine sõltub meie ühiskonnas poliitikute ja arvamusliidrite   koostööst.

 

Septembri algul  esitasid 369 Euroopa Parlamendi saadikut deklaratsiooni , millega soovivad  kuulutada välja Euroopas ühise naistevastase vägivalla vastu võitlemise aasta.

Euroopa Komisjon, Euroopa Nõukogu inimõiguste erivolinik Alvaro Gil-Robles, kes külastas 2003.aastal Eestit leidis, et  „perevägivalla vastaseks võitlemiseks on tähtis tugevdada õigusraamistikku. Nii füüsilise kui ka psüholoogilise perevägivalla määratlus peab olema Eesti õigusaktides toodud.“

Jah, härra justiitsminister?

 

Margo Orupõld

 

Pärnu naiste varjupaiga eestvedaja