Kuidas sai see juhtuda?

Kuidas nii sai juhtuda?

18.12.2010 09:00 http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=407120

 

Kõiki eestimaalasi vapustas  kurb sündmus, kus koolitüdrukust noor ema tappis oma vastsündinud lapse. Usun, et paljud tundsid lisaks hingepiinale lausa füüsilist valu. Tekkis palju küsimusi, millele on vaja vastuseid ja tegusid. Nii selle neiu kui ka kõigi teiste noorte pärast.

Miks sündmused traagilise lõpuni arenesid ja kuidas see sai juhtuda? Need peaksid olema need küsimused, mis meile selle sündmusega seoses olulised on, mitte süüdlaste otsimist

Küll saame juhtunu tagamaid otsida tegemata tegemistest ja hallidest aladest riigi sotsiaal- ja hariduspoliitika mannetusest  seksuaalkasvatuse ja pereplaneerimise õpetamiseks koolides.

 

Enne kui keegi hakkab noort ema, tema pere, kooli või valda risti lööma, tuleks mõelda, mis osa kellegi oli selles loos ja millised võimalused  olid osalistel seda sündmust vastutustundlikult hallata ja õnneliku lõpu poole tüürida.

On selge, et kogu loo traagika johtus sellest, et noor inimene oli murega üksi. Tema ja tema Mure ning ei kedagi teist. Kedagi, kellega oleks saanud lihtsalt rääkida, arutada, asjad läbi mõelda.  Kedagi kes oleks lohutanud ja seletanud, kuulanud ja pead paitanud ning viinud noore näiteks arsti juurde, kes oleks selgitanud, et lapse saab anda adopteerimiseks või siis püütud muid lahendusi leida.. Olen kindel, et neiule ja tema lähedastele on toimunu kordi valusam ja piinavam kui meile, lehelugejatele. Nii, et pidage hoogu, enne kui kommenteerima hakkate. Mõelge enda oskuste peale raksetest asjadest rääkida, kriisisituatsioonis toime tulla või suure emotsionaalse surve all kainelt mõelda.

 

Lapsevanemad.

Kes meist  ei mäletaks, kuivõrd raske oli vanematele rääkida mõnest hellast teemast või murest. Põhjusteks oli nii vanemate kõrge ootus oma järeltulija suhtes ning lühike närv noore murega tegelemiseks. Pahatihti järgnesid murest rääkimisele vanemate poolt süüdistamised ja sildistamised , mitte aga tegeleda lapse murega. Tähtsam kui laps tundus ja tundub ka praegu ikka see, mida teised meist arvavad.

Lapsevanema ja lapse vahel on sõltuvussuhe mis paneb noorukile väga suure surve ja on üks põhilisi takistusi, miks on keerulistest asjadest oma emale-isale rääkida nii raske. Eriti veel seksuaaleluga seotud teemal- need jutuajamised võtavad emad kogelema ja isad puhkima, sageli viiakse vestlusi seksuaalsusest ja sellega seonduvast väga arhailises ja rustikaalses vormis, mis kuidagi ei haaku tänapäeva noore mõttemaailma ja tajuga.

Sõbrad/koolikaaslased.  Kahjuks on tänapäeva koolieluga keerulisem toime tulla kui ihuüksi metsikus dzunglis. Usun, et lapsevanemad ja noored teavad hästi- küünarnukkide ja hammastega tuleb rühkida hariduse saamise poole,  lisaks tuleb aga toime tulla  pahatahtliku kiusamiste ja küünilise suhtumisega kaaslaste poolt. Nii  püüab noor  iga hinna eest veepeal püsida ja karjaga koos uluda. Seega, sõbrad ja koolikaaslased jäävad usaldusringist välja.

Õpetajad. Miks mitte usaldada oma klassijuhatajat või lemmikõpetajat. Sel hetkel, kui pedagoog hariduspoliitika survel muutus maa soolast klienditeenindajaks, on muutunud ka tema käitumislaad. Pealegi, antud konkreetse juhtumi puhul ju õpetaja ütles tüdrukule, et too on tema arust rase. Kuid kahjuks sinna see arvamus jäigi, mingit pedagoogi poolset edasist seisukohavõttu või sekkumist polnud.

Õpetaja ja õpilane võtavad nüüd teineteist kui sõdureid lahinguväljal- silm silma, hammas hamba vastu. Usaldada ei saa kedagi.

Seega õpetaja, sotsiaalpedagoog või mõni teine koolitöötaja usaldusisikuna jääb ära.

Valla lastekaitsespetsialist või sotsiaaltöötaja. Kuidas saab noor inimene minna oma muret kurtma inimestele, kes on ametnikud.  Liiatigi töötavad need spetsialistid veel sellises tähtsas asutuses nagu seda on vallavalitsus. Nemad saavad tegutseda siis kui nende poole on konkreetse murega pöördutud. Järelikult, see võimalus langeb ka ära.

Arst.  Arstiga saab rääkida meditsiinilisi asju, aga enamat reeglina mitte. Tal pole aega ega ka seesugust kohustust. Ja et arstiga rääkida, selleks on vaja tema juurde vastuvõtule minna, sageli seda ei tehta.  Jääb seegi võimalus ära.

Sugulased, naabrid. Ei pruugi nende hulgas olla inimest keda saab usaldada või kellele rääkimisest saab abi, kes teab mida teha ja võtab ka midagi ette. Lisaks veel hirm, et äkki räägib ta noore murest igale vastutulijale. Seega- surnud ring.

 

Kellele saaks delikaatsesse olukorda sattunud noor inimene rääkida oma murest, kellele loota, kes oleks see, kes juhatab kätte õige teeotsa, et tulevikus seesama noor saaks edukalt hakkama pereelus, kus probleeme kasvab enamgi?

 

Kindlasti jäi keegi, kelle poole oleks neiu võinud pöörduda,  veel nimetamata.

Eeltoodu ei ole kirja pandud vanemate, pedagoogide, sõprade halvustamisega ja üldistamisega kuna see pole peamine.

 

Oluline on ära näidata need võimalikud tegurid, mis võisid viia selleni, et noor ema lõpetas oma vastsündinud lapse elu.

 

Miks neiu siiski midagi ette ei võtnud?

On inimlik, et hättasattunud igatseb mingitki rahuhetke, seda viimast veel, enne kui sündmuse karmus teda vintsutama hakkab. Ju oli probleem neiu jaoks niivõrd suur, et ta lihtsalt ei suutnud sellega tegeleda. Inimene valib esmapilgul väikese ebameeldivuse, kuna loodab, et sellega tuleb ta toime, saamata aru, et sellest väikesest ebameeldivustest suur traagika alguse võib saada.Ehk ta lootis, et keegi, märgates tema olukorda suudab ta viia niikaugele, et ta midagi ette võtab. Ei toimunud oodatut. Kes aimas, see vaikis ja vaikus ongi kõige kohutavam.

 

Mis aitaks toime tulla raskustesse sattunud nooretel?

Muidugi vanemate ja laste koolitamine just pere- ja seksuaalelu teemadel. Ja seda mitte stiilis kus keskealine tädi põsed lõkendamas teeb kobava kiirkokkuvõtte  seksuaalelust et koeralt saad kirbud ja mehelt lapse.

Vaja on riikliku haridusprogrammi lahutamatuks osaks teha asjalik ja sisuline seksuaalkasvatuse ja pereplaneerimise programm, mida annavad noortele ja lapsevanematele edasi haritud noored inimesed kes julgevad rääkida asjadest nagu need on ja seda noore inimese taju tasandil.

Kiirem viis on edu saavutada kui noorte harimisega eeltoodud teemadel hakkavad tegelema mittetulundusühingud, kes on paindlikumad ja saavad süüvida nüanssidesse, mis ehk läbi riigi reguleeritud haridusprogrammi hetkel võimalikud pole.

Aga esimese asjana loome usaldusisikute võrgustiku noortelt- noortele. See oleks pädevatest noortest koosnev võrgustik, kelle poole noor saaks oma murega pöörduda ning kellelt ka reaalset abi saada. Koos arutatakse probleem läbi, mõeldakse, mis on need võimalikud lahendused ja kuidas nendeni jõuda. Kui vaja läheb koos noorega ema-isaga murejuttu rääkima ja harib ning julgustab ka neid. See oleks esimene tegevus, mis oleks kiire, efektiivne ja koheselt tehtav.

 

Kui nüüd mõni lugeja küsib, et kust võtta raha, mille eest neid tegevusi teha, siis  on Eesti riik ja Euroopa Liit loonud hulga võimalusi kust projektipõhiselt tegevuseks raha saab taotleda. Tegutsege ja aidake.

 

Margo Orupõld