Kuidas aidata
Mida saavad teha naabrid ja lähedased


 Paljud meist teavad ja tunnevad mõnda inimest (pereliiget, sõpra, kolleegi, naabrit), kes on perevägivalla ohver. On üsna tõenäoline, et see inimene tunneb end üksildase ja hirmununa ning vajab abi, kuna ta ei ole alternatiivsetest võimalustest tihti üldse teadlik. Oluline on ära tunda märgid, mis viitavad vägivaldsele lähisuhtele ja olla toeks ning abiks. Sageli on sellele inimesele suureks kergenduseks juba see, kui ta saab oma mure südamelt ära rääkida. Arvesta sellega, et sa võid olla esimene inimene, kellele ta üldse on julgenud oma probleemist rääkida. Siis on ülim, mida sa teha saad, olla hea kuulaja. Püüa mõista, et sinu nõuanded, mis võivad iseenesest väga head olla, võivad esialgu saada hirmunud tagasilükkamise osaliseks. Inimene lihtsalt pole ehk veel muutusteks valmis või on hetkel nii ülekoormatud, et tajub iga lisakoormust oluliste otsuste tegemise kujul talumatuna. Ära sellest heitu. Ära tõmbu tagasi ega muutu kärsituks, vaid anna mõista, et Sa ei taha teda sundida tegema midagi, mida ta ise ei taha.

Avalda oma muret ja hoolimist:

  • Ma olen sinu pärast mures.
  • Mul on hea meel, et sa rääkisid oma probleemist.
  • On selge, et sina ei ole süüdi selles, mis toimub.
Kinnita oma valmidust toetada:

Mida ma saaksin teha, et sind aidata?

Mida sa saaksid teha, et tunda end turvalisemalt?

Kuidas Sa oled seni hakkama saanud?


Uuri abivajaja hetkesituatsiooni ja vajadusi. Kas on olemas ohutu koht, kuhu ta saaks minna? Uurige koos kõiki võimalikke alternatiive (vajadusel anna naiste varjupaiga, psühholoogi vms kontaktandmed). Eesmärgiks on aidata naisel endal leida endas julgust ja jõudu, mitte teda päästa. Lahates küsimust, miks muutub mees oma partneri suhtes vägivaldseks, tuleb vältida olukorda, et naine mõistab seda vääriti kui vabanduste otsimist mehe teguviisile. Tausta uurimisega ei taotleta mehe teo õigustamist, vaid põhjuste ja toimemehhanismide väljaselgitamist. On oluline, et naine suudaks vabaneda ohvri rollist ning õpiks tajuma, et temagi võib otsustada otseselt tema elu mõjutavate asjade üle. Ta peab aru saama, et vägivaldne käitumine ei ole aktsepteeritav mitte ühelgi tingimusel. ("See ei loe, kui sa kõrvetad kasvõi nädal otsa toitu põhja, sa ei ole ikka ära teeninud seda, et sind löödaks.")

Kuna vägivalla all kannatavad naised tunnevad end kaitsetuna, tajudes oma olukorda lõksuna, millest pole väljapääsu, ei suuda nad sageli näha/uskuda, et nad ise saaksid midagi olukorra muutmiseks ette võtta. Seetõttu võib juhtuda, et nad keelduvad järjekindlalt abipakkumistest või soovitustest midagi muuta. Niisiis võib mõnikord osutuda keeruliseks üldse midagi nende heaks teha. Ära heitu. Igaühel on oma tempo. Eneses selgusele jõudmine võtab vahel aastaid.
  • Ma olen sinu pärast mures.
  • Mul on hea meel, et sa rääkisid oma probleemist.
  •  On selge, et sina ei ole süüdi selles, mis toimub.
Kinnita oma valmidust toetada:
  • Mida ma saaksin teha, et sind aidata?
  • Mida sa saaksid teha, et tunda end turvalisemalt?
  • Kuidas Sa oled seni hakkama saanud?
Uuri abivajaja hetkesituatsiooni ja vajadusi. Kas on olemas ohutu koht, kuhu ta saaks minna? Uurige koos kõiki võimalikke alternatiive (vajadusel anna naiste varjupaiga, psühholoogi vms kontaktandmed). Eesmärgiks on aidata naisel endal leida endas julgust ja jõudu, mitte teda päästa. Lahates küsimust, miks muutub mees oma partneri suhtes vägivaldseks, tuleb vältida olukorda, et naine mõistab seda vääriti kui vabanduste otsimist mehe teguviisile. Tausta uurimisega ei taotleta mehe teo õigustamist, vaid põhjuste ja toimemehhanismide väljaselgitamist. On oluline, et naine suudaks vabaneda ohvri rollist ning õpiks tajuma, et temagi võib otsustada otseselt tema elu mõjutavate asjade üle. Ta peab aru saama, et vägivaldne käitumine ei ole aktsepteeritav mitte ühelgi tingimusel. ("See ei loe, kui sa kõrvetad kasvõi nädal otsa toitu põhja, sa ei ole ikka ära teeninud seda, et sind löödaks.")

Kuna vägivalla all kannatavad naised tunnevad end kaitsetuna, tajudes oma olukorda lõksuna, millest pole väljapääsu, ei suuda nad sageli näha/uskuda, et nad ise saaksid midagi olukorra muutmiseks ette võtta. Seetõttu võib juhtuda, et nad keelduvad järjekindlalt abipakkumistest või soovitustest midagi muuta. Niisiis võib mõnikord osutuda keeruliseks üldse midagi nende heaks teha. Ära heitu. Igaühel on oma tempo. Eneses selgusele jõudmine võtab vahel aastaid.

NÄIDE
Kui ma kuulsin oma viie-aastast tütart hüüdmas: "Sa ei tohi mu ema lüüa!", täpselt sama, mida ma ise olin hüüdnud kakskümmend aastat tagasi, kui ma ise olin laps, sain ma aru, et on aeg otsida abi. Kõigepealt oli ohver olnud mu ema, siis mina ja nüüd oli tulemas mu enda tütre kord. Ma ei taha, et keegi kunagi lööks minu tütart. Ma tahan muuta oma elu, et võimaldada talle õnnelikumat elu.

Mida on riskantne teha?
Ka parimate kavatsuste korral juhtub vahel, et sinu abi ei jõua abivajajale kohale, vaid paneb ta hoopis eemale tõmbuma. Seetõttu kirjeldame allpool mõningaid karisid, mis võivad osutuda suhtlemist takistavaks.
AGAR NÕUANDMINE - valmis lahenduste pakkumine teise inimese probleemidele.
  • võetakse vaid harva kuulda;
  • jätab mulje nõuandja üleolekust;
  • võib viia abivajaja masendusse, kuna temalt võetakse vastutus tema enda otsuste ja lahenduste ees.
ANALÜÜSIMINE VÕI TÕLGENDAMINE - inimesele otse väljaütlemine, milles tema probleem tegelikult seisneb, miks ta ennast just niimoodi tunneb ja miks tal on niisugune probleem
  • tekitab sageli uue probleemi;
  • muudab abivajaja tõrjuvaks;
  • jääb sageli abivajaja poolt aktsepteerimata;
  • jätab lahtiseks küsimuse, kas su analüüs oli üldse õige.
LOOGIKAL PÕHINEV VEENMINE - loogiliste vastustega küsimuste jada, mille eesmärgiks on juhtida tugevatest  emotsionaalsetest reaktsioonidest vallatud inimene mingi lahenduseni;
  • sageli ei mõtle abivajaja ratsionaalselt, ei suuda loogikat järgida;
  • tekitab tõrjuvat hoiakut, frustratsiooni, vastuhakku.
KRITISEERIMINE. Ära kritiseeri vägivallatsejat, sest see võib panna ohvri automaatselt teda kaitsma.
JUTLUSTAMINE VÕI MORALISEERIMINE - lähtudes nõustaja väärtustesüsteemist öeldakse abivajajale, et see, mida ta teeb, on kas õige või vale. Sageli kasutatakse vormi "Sa peaksid" või "Sa poleks tohtinud".
Miks on vaja aidata vägivallatsejat


 

Perevägivallal pole õigustust. See purustab perekondi ja elusid. Vaja on rakendada kõiki meetmeid, et lõpetada vahetu vägivallaoht ja peatada vägivallatsükli toimimine. Selleks ei piisa ainult ohvri toetamisest ja aitamisest, vaid tööd tuleb teha ka vägivallatsejaga. See on eluliselt tähtis, sest vastasel juhul säilib oht, et ka siis, kui praegune ohver vägivaldsest lähisuhtest lahkub, leiab vägivallatseja peagi järgmise, kellega kõik kordub sama mudeli järgi. Abi vajavad mõlemad pooled.
Miks kasutab vägivallatseja oma partneri vastu vägivalda?
Vägivalda kasutab inimene, kellele on seda õpetatud. Suur osa vägivallatsejaid on oma käitumismallid omandanud otsese jälgimise kaudu oma perekonnas. Lapsena kogetud vägivaldne (nii füüsilise, psüühilise kui seksuaalse vormina) käitumine andis neile ellu kaasa vastava käitumismudeli. Sageli puudub sellisel inimesel iseseisvat elu alustades teadmine tervislikumatest alternatiividest. Kriisisituatsioonis pöördutakse lahenduse leidmiseks lapsepõlvest tuttavate tegutsemisstrateegiate poole.

Vägivallatsejad kasutavad vägivalda selleks, et saavutada võimu ja kontrolli oma partneri üle. Vägivaldses käitumises võib sisalduda füüsiline ja psüühiline, emotsionaalne ja majanduslik kontroll. Traditsiooniline arusaam vägivallatsejate aitamisest on, et nad peaksid õppima oma vihast "võitu saama" ja lahendama konfliktid mittevägivaldselt. See arusaam on aga ekslik, kuna vägivallatsejad suudavad sageli väga hästi oma viha taltsutada ega ründa kunagi näiteks oma ülemust või sõpru, kuigi nad võivad olla nende peale vihased. Pigem tuleks keskenduda sellele, et muuta vägivallatseja usku, nagu oleks tal õigus kontrollida teist inimest. Vägivallatsemine - kaugel sellest, et olla kontrollimatu akt - on konkreetselt kontrolli saavutamiseks välja töötatud valik. On oluline, et vägivallatseja suudaks endale teadvustada, et vastutus vägivallaaktide eest lasub temal ning vägivaldsete käitumis- ja mõtlemismallide muutmine on tema enda huvides.

  • omaksvõtmise korral tekitab süütunnet;
  • tagasilükkamise korral tekitab vastuhakku;