Ohver
Kes on perevägivalla ohver


 Kas Sinu partner on kunagi teinud midagi järgnevast loetelust?

  • manipuleerinud Sind valede ja vastuolulise käitumisega
  • naeruvääristanud või solvanud Sinu kõige pühamaid tõekspidamisi
  • avaldanud Sinu suhtes pidevat õigustamatut kriitikat
  • alandanud Sind kahekesi olles või avalikult
  • peksnud puruks mööblit või muid esemeid
  • ähvardanud noa või relvaga
  • kontrollinud Sinu käike, suhteid, rahakasutust
  • teinud ainuisikuliselt kõik teisse mõlemasse puutuvad otsused
  • ähvardanud Sulle või Su perekonnale haiget teha
  • ignoreerinud Sinu tundeid
Mida rohkematele küsimustele vastasid jaatavalt, seda tõenäolisem on, et oled perevägivalla ohver ja võid selleks saada ka edaspidi.

Mida saab teha perevägivalla ohver


 

Kui sa oled langenud perevägivalla ohvriks, on sinu esmaseks mureks mõelda enda ja oma laste ohutusele. Mõtle läbi põgenemisplaan - kuhu minna ja kuidas.
Usalda oma instinkte: kui sul on tunne, et sa oled ohus, siis on üsna tõenäoline, et sa seda tõesti oled. Püüa pääseda ohutusse kohta nii kiiresti kui võimalik.
Kui oht on käegakatsutav, saad kutsuda politsei ja paluda end viia varjupaika (see võimalus on hetkel Tartus ja Tallinnas). Tihti nõuab selline julge tegutsemine pealehakkamist ja otsustusvõimet, kuid sellega võid päästa nii iseenda kui oma lapsed perevägivalla kordumisest tulevikus.

Kui sul on vigastusi, hoolitse selle eest, et saaksid esimesel võimalusel arstiabi. Vigastused võivad olla tõsisemad kui sulle esmapilgul tundub. Jälgi, et sinu vigastused dokumenteeritaks (nt traumapunktis, politseis), sest sellised dokumendid võivad olla oluliseks tõendusmaterjaliks hilisemal kohtuprotsessil. Kui sa ka leiad, et tõendeid pole vaja, sest  sa ei taha algatada kohtuasja, võib sinu arvamus kunagi hiljem muutuda.
Kui vägivald on korduv, aruta vägivallavabal perioodil oma lastega, mida nad saaksid teha, kui peaks toimuma uus vägivallajuhtum. Küsi nende arvamust ja soove, mida tuleks ette võtta. Anna neile võimalus end tühjaks rääkida.

Miks ei lahkuta vägivallatseja juurest



 HIRM
Naise ratsionaalne kaalutlus: "Kui ma ära lähen ja ta mu üles leiab, lööb ta mind hullemini või tapab mu päris ära." "Kui ta mu leiab, tapab ta mu ära, ja kui ta ei leia, tapab ta enda." Paljud mehed on oma naisi sellega ähvardanud ja risk on muidugi olemas.
MAJANDUSLIK SÕLTUVUS
"Kes toetab mind ja mu lapsi?"
LAPSEVANEMA VASTUTUS
"Omada pöörast isa on lapsele parem kui olla päris ilma isata", "Mul oli nii palju tegemist kodu korras hoidmise, ja kõigi teiste eest hoolitsemisega, et mulle ei tulnud enda vajadused meeldegi."   
RELIGIOON JA VANEMATE SURVE
"Pere tuleb koos hoida iga hinnaga," "Kõikide probleemidega on võimalik toime tulla, kui ma piisavalt palju püüan."
LOJAALSUS
"Ta on haige. Kui tal oleks vähk, siis ma ju ka jääksin."
KAHJUTUNNE
"Temal on ju veel palju raskem kui minul."
PÄÄSTJA KOMPLEKS
"Kui ma jään, suudan tal aidata paremaks saada." Vastutus perekonnaõnne eest "Hea naine suudab oma mehest hea mehe teha".
SUTSIIDIHIRM
"Ta ütleb, et tapab enda ära, kui ma lahkun."
JULGEOLEK
Hirm üksioleku ees ja kahtlus suutlikkuses üksi toime tulla.
KARTUS JÄÄDA ABITA
Vägivaldses suhtes elavad naised tunnevad sageli, et abiasutustel puudub valmidus neid aidata ja näha tegelikku probleemi.

NÄIDE
Lahutatud naine helistas politseisse viiel järjestikusel päeval. Tal oli selgelt nähtav sinikas silma all. Ta näitas kohaletulnud politseile üürilepingut, milles olid kirjas tema ja ta kolme lapse nimed ning kinnitas, et ta on lahutatud. Politseinikud ütlesid, et ilma lahutusotsuse koopiata ei saa nad midagi teha. Lahutatud mees kuulis seda ütlust. Ta tuli tagasi naise korterisse kõigil järgneval neljal päeval ja kuulis iga kord, et politsei ei saa midagi ette võtta, sest tegemist on pere siseasjaga. Mees ähvardas iga päev naise tappa ja lahkus iga kord, kui politsei saabus. Viiendal päeval ründas ta naist korteris noaga. Naabrid kuulsid laste kisa ja kutsusid politsei. Alles siis arreteeris politsei mehe - mõrvakatse eest.

Naised on korduvalt kinnitanud, et politsei ei teinud midagi nende aitamiseks või pigem tegi asja hullemaks, kuna ei võtnud nende vigastusi ja hirme tõsiselt. Sageli viisid politseinikud küll mehe ära, kuid lasksid ta järgmise tänavanurga peal jälle lahti, jättes naise kaitsetult mehe viha meelevalda. Arreteerimine on enamasti garanteeritud ainult juhtudel, kui naisel on ette näidata selged torkehaavad või siis juhtudel, kui mees ründab politseinikke. Abipakkujatel on sageli raske mõista naise loogikat: naine ei soovi tingimata seda, et tema mees vangi pandaks, vaid ta soovib, et hukka mõistetaks ja peatataks vägivald.
ÜKSIOLEKUHIRM

Paljud naised vajavad abikaasat selleks, et end täielikuna tunda.
EITAMINE

"Tegelikult see nii hull ei olegi. Mõnikord on ta päris hea." Lootusrikkam on uskuda, et mees oli sel hetkel haige, purjus, hullunud. Tegelikult on ta hoopis hea, see hea pool on tema pärismina. Põhjused pole lööjas, vaid n-ö kusagil mujal. Tihti pöörduvad naised politseisse alles pärast 12-20 aastat kestnud sagedaste vägivallajuhtumitega pikitud kooselu. Kui psühholoog tunneb huvi, miks naine just nüüd selle otsuse tegi, selgub, et sageli on põhjuseks asjaolu, et hiljuti on sama vägivallatseja ohvriks langenud ka pere teismeeas tütar. Seda muutust võetakse aga pigem kui tüütut häirivat faktorit "muidu enam-vähem hästi sujunud abielusuhtes". Olukorra kahjustavat mõju iseendale keeldutakse tunnistamast.
SÜÜTUNNE

Mees süüdistab naist abieluprobleemides. Naine usub teda.
HÄBI

"Ma ei taha, et teised teada saavad." "Ma kardan, et kui ma kuhugi pöörduksin, hakkaksid inimesed mõtlema, kuidas ma küll nii loll olen, et seda nii kaua olen talunud."  Staatuseprobleemid.
OPTIMISM

"Küll asjad lähevad paremaks." "Kui ta töö leiab ja joomise lõpetab, siis hakkame hästi elama".
MADAL ENESEHINNANG

"Kõik on minu süü", "Ma ei leia kunagi kedagi paremat", "Olen väärtusetu." Paradoksaalsel viisil tunneb naine vahel löömishetkel end oma mehele vajalikumana kui vägivallavabadel faasidel. Võib-olla, et naine tunnetab vahel vägivalda ka nn õiglase karistusena varjatud vihkamistunde eest, mida ta mehe suhtes tunneb. Vajalik julgustus: Sul on õigus tunda viha jms nn negatiivseid tundeid, kui keegi sind halvasti kohtleb. Küsimuse võiks esitada ka teisiti: Miks ei lahku vägivallatseja oma partneri juurest? Kui ta tõesti usuks seda, mida ta ütleb - et naine on rumal, inetu, laisk, liiderlik, siis oleks ju tõenäolisem, et ta lahkuks sellise naise juurest.
KURNATUS

"Ma ei olnud mõelnud lahkumisele, sest pinge, mida selline elu tekitas, võttis ära kogu energia, mis mul üldse oli."

ARMASTUS

"Aga ma sellegipoolest armastan teda."

Mida saab teha vägistamisohver


Vägistamise ohvriks võib potentsiaalselt langeda ükskõik kes, olenemata vanusest, kohast või ajast. Statistikast selgub, et umbes 80% juhtudest tunneb ohver vägistajat. Tuleb meeles pidada, et ka siis, kui vägistajaks on tuttav, sugulane või elukaaslane, on vägistamine kuritegu. Kuigi ohvrid tunnevad sageli teataval määral vastutust või süüd juhtunu suhtes, jääb vastutus teo eest siiski vägistaja kanda. Vägistamine on agressiooni ja/või vägivallaakt, mille motivatsiooniks on viha, tahtmine saavutada kontrolli ja alandada, selle käivitajaks on vaid harva seksuaalne iha. Paljud vägistajad vägistavad korduvalt. Seni pole suudetud leida seost, et naised, keda on vägistatud, oleksid käitunud kuidagi teisiti kui ülejäänud naised. Näiteks liigub meie tänavatel massiliselt väljakutsuvalt riietatud ja käituvaid naisi, kellega seda ei juhtu kunagi. Vägistajad on tunnistanud, et nad on vägistanud pigem juhtudel, kui neil on alust arvata, et tegu ei tule välja, mitte naise välimusest või käitumisest tulenevatel ajenditel.

Vägistaja tekitab ohvris oma tegevusega surmahirmu, mis sageli halvab viimasegi mõtlemis- ja tegutsemisvõime. Samas pole niisuguses situatsioonis olemas ainuõigeid ja täiesti valesid käitumisvorme. Mõnel juhul ehmatab ja hirmutab vägistajat karjumine, teistel juhtudel võib vägistaja sellele vastata lisaks kõigele muule löömisega, lootuses niiviisi ohvrit vaigistada. Seega pole mõtet end hiljem vaevata mõttega: Mida ma oleksin pidanud teisiti tegema? See ei muuda olukorda ega tee enesetunnet paremaks. Vastutus teo eest lasub vägistajal.

Mida Sa saad enda heaks teha?

  • Usu endasse. Paljud kannatanud tunnevad pärast rünnakut häbi ja süütunnet, teevad endale etteheiteid. Oluline on meeles pidada: see ei olnud Sinu viga. Vägistamisel pole õigustust. Keegi ei ole vägistamist ära teeninud.
  • Räägi kellelegi juhtunust. Vägistamine on väga isiklik trauma ja paljud kannatanud ei räägi juhtunust isegi lähimatele sõpradele. Kogetut ainult endas kanda on ühe inimese jaoks liialt suurem koorem. Võimalus tunda kellegi toetust ja aitamissoovi võib olla olulisim samm kriisist ülesaamise teel. Mõtle, kas Sinu tutvusringkonnas on mõni usaldusväärne inimene, kellega saaksid oma lugu jagada. Kui soovid jääda anonüümseks, on Sul võimalus helistada usaldustelefonidele. Ära karda küsida abi. Tee nimekiri telefoninumbritest, kuhu saad helistada, kui Sul on raske, ja jäta see kohta, kust võid selle igal ajal leida.
  • Võta endale aega. Ole endaga kannatlik, tervenemisprotsess võib olla keeruline ja võtta aega. Julgusta ennast ja ära heida meelt, kui märkad tagasiminekuid. Kui tunned, et vajad vaikust ja puhkust, püüa leida võimalus paar päeva töölt puududa või loobuda mõningatest igapäevastest kohustustest. Jälgi, et sööksid ja magaksid korralikult. Kui Sul on raskusi uinumisega, võib abi olla enesesugestioonist. Korda endale näiteks: olen lõdvestunud ja soojas, olen kaitstud ja hoitud, homme on parem päev.
  • Hoolitse oma turvalisuse eest. Mõte, et vägistamine võiks korduda, võib tekitada kannatanus suurt hirmu. Tee midagi, et hirmust vabaneda. Avalda oma soove. Näiteks kui Sa soovid, et mõni sõber oleks paar päeva Sinu läheduses, ära häbene seda temalt paluda.Keskenduda tasuks järgmistele punktidele, need aitavad tagada turvalisuse tunde ka tulevikus:
Sul on õigus otsustada oma kehaga toimuva üle.
Usalda oma instinkte ja tundeid. Usalda oma sisemist häält, kui see ütleb, et midagi on kahtlane, olukord kipub ohtlikuks.
  • Alkohol ja narkootikumid muudavad Su haavatavaks. Kui siiski tahad neid kasutada, tee seda turvalises keskkonnas. Jää alati nii kaineks, et suudaksid ise koju minna.
  • Kaalu enesekaitsekursustele minekut. Oskus ennast kaitsta annab sisemist tasakaalu ja turvatunnet. Paljud kannatanud on leidnud, et enesekaitsekursus on neil aidanud vabaneda vihast ja hirmutundest.
Otsusta, kas teatada politseisse või mitte.
Kahjuks on otsus, kas teatada politseisse / muudesse instantsidesse või mitte, üks esimesi, mida Sa pead tegema. Teatamine võib hetkel olla asi, millele Sa kõige vähem tahaksid mõelda, kuid oluline on olla teadlik olemasolevatest võimalustest.

Esiteks on teatamine/mitteteatamine otsus, mille ainult Sina saad teha. Kui Sinus valitseb segadus, võib abiks olla nõupidamine usaldustelefoni töötajaga. Kui Sa tahad pöörduda politseisse, siis ole teadlik sellest, et politsei ja meedikud saavad tegutseda seda tulemuslikumalt, mida varem Sa seda teed (soovitavalt 72 tunni jooksul pärast juhtumit). Enne meditsiinilist läbivaatust ei tohiks Sa käia duši all ega pesta hambaid. Kui Sa tahad enne seda vahetada riideid, säilita seljas olnud riideid eraldi paber- või kilekotis.

Anna endale võimalus oma tunded välja elada. Seksuaalse rünnaku tagajärjel ilmnev emotsionaalne trauma on sageli suurem kui füüsilised probleemid. Tavalisteks reaktsioonideks on šokk, segadus, hirm, ärevus, depressioon, viha, abitus. Paljudel inimestel vallanduvad tahtmatud füüsilised või emotsionaalsed reaktsioonid, nt nutt, ohjeldamatu karjumine, aga ka täielik apaatsus. Ükski nendest pole väär ega sobimatu.

Hilisemad füüsilised reaktsioonid, mis võivad kaasneda:unehäired (uinumishirm, painavad unenäod)
  • söömisharjumuste muutumine
  • nähtava põhjuseta füüsiline ebamugavustunne, valu
  • peavalu, kehalised pingeseisundid
Emotsionaalsed reaktsioonid, mis võivad kaasneda:kõrgenenud hirmutunne
  • tujukus, kerge ärrituvus
  • segadus
  • katse blokeerida kõike rünnakuga seonduvat
  • sõltuvus- ja jõuetustunne
  • viha, vaenulikkus (nii vägistaja, kohtusüsteemi kui ka lähedaste suhtes)
Otsi toetust ja abi. Isegi pärast esmase šoki möödumist võib juhtunu end vahel ootamatult meelde tuletada. Sind võib tabada isoleerituse tunne, enesesüüdistus, hirm, vajadus juhtunut eitada. Sul võib olla probleeme seksuaalsuhetes. Need reaktsioonid on Sinu olukorras täiesti normaalsed. Kui tunned, et need hakkavad Sul üle pea kasvama ja normaalset igapäevaelu liialt häirima, otsi leevendust mõne lähedase inimese või professionaalse nõustaja käest.
Keegi ei ole ärateeninud vägivaldset kohtlemist


 

Toetavad laused meeldejätmiseks

  • Ma pole süüdi selles, et mind lüüakse.
  • Ma ei ole teise inimese vägivaldse käitumise põhjus.
  • Mulle ei meeldi vägivald ja ma ei soovi selle toimumist.
  • Väärin, et minusse suhtutaks respektiga.
  • Ma ei taha, et minu lastest saaksid inimesed, keslöövad ja keda lüüakse.
  • Väärin turvalist ja õnnelikku elu.
  • Ma pole üksi. Ma võin teistelt inimestelt abi küsida.
  • Minu olukorras on valikuvõimalusi ja väljapääse.